Kohaliku veski sulgemine sundis Ainielle elanikke suunduma teistesse küladesse ja linnadesse. Ainielle külla on jäänud vaid Andrés ja Sabina. Siis kaob mehe kõrvalt ka Sabina ja talle jääb vaid tema truu koer, kes aitab tal kanda mineviku talumatut koormat.
“Kollane vihm” on ühe Hispaania Püreneede mahajäetud küla viimase elaniku monoloog. Surma eelõhtul meenutab jutustaja külaelanikke, kes on kas surnud või lahkunud, ja laseb meelel ekselda sügislehtede “kollase vihma” all, sügaval lumes ja kevadistest tulvavetest äestatud tänavatel, silmitsedes nukralt lagunenud maju. Tasapisi kaotab üksinduses veedetud aeg tähenduse, tema taju muutub üha katkendlikumaks ning küla täitub tema mälestustes edasi elavate kujudega.
